Elame infotehnoloogia ajastul ning seda näitab ka see, kuidas ja kellega ning mismoodi me suhtleme. Suur roll on selles sotsiaalmeedial, kus suheldakse, luuakse ning jagatakse teavet ja ideid erinevates virtuaalsetes keskkondades ja võrgustikes: internetifoorumites, blogides, erinevates suhtlusportaalides. Meid ümbritsevad “eeskujud”. Me saame kõike väga ruttu teada, igasuguste ürituste pilte ja videosid laetakse nt nii facebook'i kui ka youtube’i. Selleks, et teada saada mis Sinu ümber toimub, pole vaja isegi mitte enam toast välja minna. Ja mis kõige toredam, isegi äri annab ajada suhtlusportaalide kaudu. Selleks on lausa ametinimetus ehk influencer. Kõik see on muidugi väga lõbus ja teeb elu jupp maad lihtsamaks: toast väljumata saad teada pea kõike oma tuttavate kohta. Ja mis praegusel ajal hetkel kõige populaarsem jalanõu on. Sotsiaalmeedia suur võlu selles ongi!
Kahjuks on aga igal medalil olemas kaks külge... Ja sotsiaalmeedia võlu võib muutuda valuks. Ja haiget teeme endale ise: anname maailmale teada, et lähme reisile; postitame pilte oma eraelust, lastest, vanematest, kodust jne. Seda, et kurikaelad ei maga vaid surfavad samuti ringi internetiavarustes, selle peale mõeldakse vähe. On eelkõige arvamus, et kui postitan ainult oma sõbralistile, siis võõrad ei näe. Milline enesepetmine! Aga sellest saad alles siis aru, kui tuled näiteks reisilt ja avastad, et osa Sinu varandusest on leidnud vist juba uue omaniku. Piisab ühel sõbral mõnda pilti jagada, kui see pilt hakkab elama oma elu ja Sina selle algomanikuna ei saa enam mitte midagi teha. Käisid kusagil rajul peol, mille pilte ei tahaks näidata maailmale? Aga tahaksid, et sõbrad oleksid kadedusest lillad ja ohhetaksid-ahhetaksid? Mis seal ikka – ma pole kadekops, laen pildid sõbralistile vaatamiseks ning kui videod ka olemas, no vaadake siis ja kadestage. Sõbralist ohib ja puhib ja kommenteerib ning mõni isegi jagab seda. Ja taaskord hakkab pihta mõne video või foto iseseisvumine. Tulemused võivad aga olla ebameeldivate tagajärgedega neile, keda on kujutatud piltidel. Väikses Eestis on piisavalt juhtumeid, kus teismelised on sattunud piltide tõttu väljapressijate ohvriks. Rääkida ei julgeta aga kellelegi.
Me suhtleme palju teistega sotsiaalmeedia abil. Ja paratamatult soovivad meiega ühendust saada ka meile tundmatud inimesed. Tasub ikka enne mõelda, kellega suhtlete ja mis tasemel. Võite sattuda petiste otsa. Sotsiaalmeedia on tore asi ning hea, et keegi ta välja mõtles. Aga selle kasutajad peavad mõtlema ka selle peale, et kui on olemas võlu, siis on olemas ka valu. Ja mõtlema ka selle peale, mida jagada internetis ja mida mitte. Mida vähem Sinust teatakse, seda vähem valu... Kui oled aga sattunud internetis suheldes jamadesse või on tekkinud probleeme, siis meil on olemas internetipolitsei ning nad käivad ka ajaga kaasas. Veebikonstaablid on need, kelle poole tasub minu arust alati pöörduda, kui tekib probleeme, mille lahendamisel vajaksid abi.
Nii nagu medalil on kaks külge, on ka sotsiaalmeedial kaks külge ...
Meediasisu tarbimine ja jälgimine ei piirdu enam ainult koduse kasutamisega. Kaasaskantavad nutiseadmed ja väljaspoole kodu kättesaadava internetivõrgu laienemine toetavad individualiseerinud ja ruumist sõltumatut meediakasutust, mis on kaasa toonud sotsialiseerumise probleemid ja depressiooni. Eesti Statistikaameti andmetel oli 2018. aasta IV kvartali seisuga internetti kasutanud peaaegu kõik (99,5%) 1624-aastased Eestis elavad noored. 97% vastanud noortest kasutasid internetti liikvel olles. EU Kids Online värske Eesti uuringu järgi, veetis lastest (41%) koolipäeval internetis umbes 23 tundi ning kõige populaarseimaks tegevuseks oli Youtube videote vaatamine.Mänguasjade tootja Lego küsitles möödunud aastal 3000 last Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias ja Hiinas, kes olid vanusevahemikus kaheksa kuni 12 eluaastat. Peaaegu kolmandik küsitluses osalenud lastest vastasid, et nad tahavad suurena saada youtuberiks.
"Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid: Kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijaks saada! Siis hakkasid need võõrad õrnalt poolt mõistatama: kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutsed, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärsed. Aga seda elukutset, mis sulle viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli ses ümbruses tundmatu."